Järgmise korrani

Meie ühine teekond on lõppemas ja õnneks osutus see nauditavaks ning väga põnevaks. Isegi, näete, blogimisega sai enamus meist imelist hakkama. Suur tänu kõigile, kes vürtsitasid ja muudmoodi loengud huvitavaks tegid ning kummardus õppejõule. Loodan, et Teil pole meelest läinud, et mul on ka vana blogi, kust kirjutamise järjepidavust kontrollida saate.

Mõnusat kohustuslikku kirjandust

Kuna lehekülgi oli palju-palju siis katsusin teha võimalikult kompaktset ülevaadet. Noppisin välja kõige tähtsama enda jaoks, kuigi mõned asjad jäi ka kirjutamata aga mõtetes on täiesti olemas. :D

Kommunikatsioon ja sissejuhatus

Kommunikatsioon tuleneb ladinapärasest sõnast communicare, mis tähendab jagamist ja ühiseks muutmist. Kui me kommunikeerime, siis muudame midag ühiseks ja omaseks.  Me suurendame nii oma ühist teadmist ja teadmisi, kuid võib ilmneda ka huvide konflikt.  Konfliktki vajab kommunikeerimist, sest alati võib juu ka nõustuda, et ei nõustutagi.

Kommunikatsioon toimub väga eri suurustega gruppide vahel, näiteks inimeste, organisatsioonide, klasside, riikide, rahvuste vahel.  Inimesed on aastatuhandete vältel  kasutanud väga erinevaid suhtlemiseks ja kommunikeerimiseks vajaminevaid vahendeid. Sõnumeid on raiutud puusse ja kivisse, paberile, edastatud infot suitsu, tule ja elektromagneetiliste lainete abil. Tänaseks on leiutatud palju uusi meedia ja kommunikatsioonivahendeid, kuid need ei ole kõrvale tõrjunud vanu, üksteist hoopiski rikastatakse.

Kommunikatsioon on ajast ja ruumist olenemata ühine kõigile elusolenditele ega pole minetanud sajanidtega oma tähtsust igpäevaelus. Suhtlevad ju omavahel ka linnud, loomad, taimed ning muidugi inimesed, et ellu jääda ja oma olemist hõlpsustada.

Inimesed on õppivad olevused, me omastame uusi  teadmisi kogu aeg. Õppimine on kõige tagajärjekam, kui seda tehakse süstemaatiliselt. Uusi teadmisi hangime põhjuse ja kogemuse läbi. Kuid et midagi mõista, tuleb meil kontseptsioon luua, seda enesele ette kujutada. Tuleb tekitada kujundid, mis on universaalsed ja mida me kõik mõistame ning anda neile nimed. Meil on tarvis termineid. Muidugi ei ole lihtne töötada välja vettpidavat terminoloogiat, kuid inimesed on sellega juba aegade algusest vaeva näinud ning tänaseks suudame üsna hästi juba oma sõnumit edasi anda.

On palju viise, kuidas teadmisi säilitada. Näiteks on võimalik seda teha ajus, teiste ajudes, kivil, puul, grafititel, postritel, monumentidel, paberil, ajalehes, ajakirjas, raamatus, raamatukogus, arvustis jne. Kõik need on head viisid, kuid toimivad eri inimestele erinevalt. Õpetlastele sobib kõige paremini raamatukogu, mis on täis häid raamatuid, ajalehti ja ajakirju, kuid paljudele meeldib teadmisi hankida hoopis arvutist.

Juba homo sapiens kasutas sümboleid, mis on ka kogu kommunikatsiooni väljendusviisiks. Semiootika on märkide õpetus, mille kaudu me suhtleme ja oma sõnumeid edastame.  Teadlased võivad vaielda semiootika terminoloogia kallal, kuid nad kõik nõustuvad selle omadustega, karakterstikutega.

Põhjapanev omadus on, et märk ja see, mida ta tähistab, on seoses omavahel. Märk, mis on lähedane sellele, mida ta tähistab, kutsutakse ikooniks, näiteks liiklusmärgid.  Märk, mis otseselt või kaudselt on suhtes mingisuguse oleku või asjaga on sümptom, näiteks võib haigutamine tähendada unisust või igavust. Märk, mis ei ole otseselt seotud oleku või asjaga, kuid on tingitud sellest, kutsutakse signaaliks või indeksiks.  Ikoonid, sümptomid, ikoonid ja signaalid on piiratud suhetes märgi ja selle vahel, mida see märk tähistab. Kui aga suhe märgi ja selle vahel, mida ta tähistab on rohkem või vähem omavoliline, siis kutsutakse märke sümboliteks.

Loomad võivad esile kutsuda tahtlikult igasugu erinevate tähendustega signaale. Nende suhtlus on tihti väga laialdane, näiteks märgistatakse territooriume ja luuakse vees võnkeid, et teisi liike kas hoiatada või mõnda muud signaali edastada. Kuid inimesed on siiski ainsad, kes suudavad oma ajudes sümboleid luua.

Sümbolid on tihti korrastatud süsteemiks, näiteks keelteks. Selles sisalduvad kasutusreeglid, sünonüümid ja sarnased märgid, palju aspekte tegelikkusest, päriselust. Tänu tegelikkusele on võimalik keelt muuta, kohendada, mõista, seletada, nii on ka inimestel kergem visualiseerida sõnumeid. Keel on kindlasti kommunikatsiooni olulisim vahend, väljendusviis.

Kommunikatsioon ise on viimastel kümnenditel tohutult arenenud tänu infotehnoloogia arengule. Infot tähistatakse kui uut teadmist ja arusaamu, varem oli see lihtsalt teave.  Erinevatel keeltel on mõned ühised omadused, näiteks on väljendid või sõnad, mis sümboliseerivad teatud heli:  Bang! Tuhh! Tehakse järgi ka loomadehäälitusi keele abil, mis on eriti populaarsed laste hulgas.  Kõigil keeltel on arenenud süsteem reeglitest ja sisalduvad fonoloogia: hääldamiste reeglid, süntaks: kuidas sõnu üksteisega sobitada, semantika: süsteem, kuidas sümboleid tegelikku ellu sobitada, pragmaatika: süsteem, kuidas sümboleid tegevusse tuua.

Lisaks sõnalisele kommunikatsioonile eksisteerib ka mitte-sõnaline. Seda saab väljendada hoiaku, näomiimika, kätte-jalgadega. Need kaks suhtlemisviisi käivad käsikäes, mõned rahvused lihtsalt kasutavad mitte-sõnalist kommunikatsiooni enam kui teised.

On palju erinevaid mitte-sõnalise kommunikatsiooni tüüpe. Näiteks kehasignaalid: tunded, emotsioonid, mida mõnikord väljendame eneselegi teadmata oma käitumisega. Ka tants, muusika ja kunst on mitte-verbaalsed kommunikaatorid.

Kommunikatsioonil on erinevad tasandil, millelt ta toimub ja mis on eri suuruse ning keerukusega. Indiviidid ja väiksed grupid, kohalikud, regionaalsed, rahvuslikud ja rahvusvahelised kommuunid ja võrgud, ametlikud organisatsioonid, külad, linnad ja piirkonnad, rahvused ja riigid, koalitsioonid ja teised rahvusvahelised organisatsioonid iseseisvate riikide vahel- need on kõik eri ulatusega kommunikeerimise levelid. Kuigi alati ei pruugi nad olla defineeritavad, eristatavad.

Palju inimeste kommunikatsioonist kipub toimuma samal tasandil. Indiviidid suhtlevad indiviididega ja organisatsioonid organisatsioonidega. Seda kutsutakse levelisiseseks  või ka intra-leveli kommunikatsiooniks. Teiseks viisiks on leveliväline ehk inter-leveli kommunikatsioon, mis toimub eri tasendite vahel ja on tihti väga laiahaardeline ning gruppe omavahel ühendav tegevus.

Kommunikatsioon on tunduvalt laiem teema kui alguses tundub. Tal on tohutult palju osalejaid ja veelgi enam viise ning tasandeid kust ta kulgeda võib. Ta on katkematu ja lõputu ahel informatsiooni. Selline teabevahetamine seob maailma ja selle osalised üheks tervikuks ning on kõigile elusolenditele eluks hädavajalik tööriist. Võti edukaks kommunikatsiooniks paikneb meis endis, selles kuidas end väljendame, kui hästi suudame end muuta mõistetavaks teistele.  

Kommunikatsiooniteooria viimane loeng

Kommunikatsiooniteooria viienda loengu kokkuvõte

Kui tavaliselt on meil tavaks tunnid mööda saata loenguvormis, siis viimasel korral otsustas õppejõud kursusele punkti panna väga mänguliselt. Õppisime formuleerima sõnumit kujundeid joonistades. Enamus said sellega hästi hakkama, kuid avastasin, et meil on palju ka kannatamatuid üliõpilasi, kes ei suuda kuulata, vaid peavad oma küsimustega ikka ja ainult sekkuma ning ka teistel järje ja meele segadusse ajama. Vaikimine kuld, rääkimine hõbe. Kuulamine on tõeline kunsti, harjutagem seda.

Loengu teises osas arutasime PR-firma ebaeetilisi võtteid seoses käsimüügiravimite toidupoodidesse paiskamisega. Paljud leidsid, et tegu oli ebaprofessionaalse käitumisega PR-firma poolt, aga mina sellega ei nõustuks, sest tegelikult oli firma vägagi teemas sees ning jah, käitus ebaeetiliselt tavainimese jaoks, kuid PR-i ärimaastikul oli väga efektiivne. Täpselt see, mida temalt oodati. Külvati suur meedia tähelepanu ja kutsuti presentatsioonile riigimehi, kes tõsi küll kõik ajalehes kajastatud ei saanud. Siinkohal pean silmas sotsiaalministrit, kellelt tol päeval võeti sõnavabadus. Ilmselgelt tahtsid ravimitootjaid apteegikette endaga vastuseisu viia, kuid õnneks säilitasid ravimipoodnikud rahu ja täna pooldan minagi neid.

Kolmanda poole kulutasime blogidele ja konstruktiivsele kriitikale. Õppejõud rääkis meile blogipidamise kunstist ja disainist, mida võiks kasutada ja mida mitte. Leidsime, et ei ole üht õiget blogipidamise viisi, neid on palju, peaasi, et ollakse oma ütlemistes loovad ja löövad ning pildid, videod võivad seda hõlpsustada. Lugupeetud Kaja Tampere soovitas minul pisut pilte oma tekstidesse lisada ja mõned tehnilised vead parandada. Mina olen aga natuke kangekaelne ja mitte et keelduksin õppimast, aga tahaksin kõneleda ikkagi enda sõnade, mitte piltide teel, kuid mõned siiski postitasin. Loodan, et jääte rahule.

Panin tähele ka seda, et populaarsemateks blogideks osutusid need, mis olid isiklikumad ja südamlikumad. Keegi ei saanud Sulevist üle ega ümber. Jah, tõsi ta on, et mehel on anne, mida maailmaga jagada. Tunnustaksin tema julgust ja avameelsust olla nii avatud. Mina seda kindlasti ei suudaks. Internetimaailm on liiga avalik ja tunnen nagu muudaks blogimine mind haavatavaks.  Võin jagada oma pinnapealseid mõtteid, kuid tundeid tahaksin öelda siiski silmast silma ja mitte ekraanile, kust igaüks neid lugeda võiks. Loodan, et minu distantsilt blogimine ei saa saatuslikuks hindele, aga vähemalt tean, et andsin nii palju kui suutsin.

NB! Kokkuvõte kohustuslikust kirjandusest on tulemas järgmisel nädalal, olge kannatlikud!

Isiklik kaheksas

Meie austatud õppejõud on mitmeid kordi utsitanud kursust kirjutama isiklikumast vaatenurgast, et aru saada, kes oleme ja kuidas maailma tajumist kommunikeerime. Mhh, raske ülesanne, kuid sellegipoolest otsustasin proovida. Arutaksin endale väga olulisel teemal, lastel. Minul on väike tütreke, kes on meie pere suurim päiksekiir. Tema naer ja tegemised täidavad kogu maja hommikust õhtuni ning see meeletu positiivsus ja energia, mis lapsest õhkub, on lausa nakkav. Elisabeth on alles kahene, kuid juba ei mäleta ma, kes olin ise enne emaks saamist või millised olid minu päevad, arvatavasti üsna tühjad ja üksluised, meie pisike kaaslane oli juu veel vaid unistus. Täna tean, et on tohutu ime ja õnn olla ema või ka isa kellelegi nii armsale ning loovale plikatirtsule. Ma ei vahetaks seda kellegi ega millegi vastu. Muidugi on hetki, kus ta ei taha lõunauinakut teha või keeldub söömast, potil käimast, kuid päeva lõpuks sa ei mäleta seda enam, siis näed vaid pisikest printsessi oma voodis unenägudemaailmas uudistamas.

Aga siiski tean, et palju kasvatamistööd on veel ees kuid ikkagi mitmest asjast oleme ka juba üle saanud. On olnud unetuid öid ja hambavalu, kõhugaasid ning kukkumisi käimaõppimisel ja ees ootab lasteaed, kool, sõbrad, puberteet jne jne. Palju olukordi, tingimusi, suhteid, milles teda toetada ja aidata. Vanematel on meeletu mõju oma lastele nende vormimisel ja kasvatamisel. Kuidas me teame, et see on õige? Kas oleme kompetentsed, et neid juhatada eluteel. Millal millest rääkida ja kas hoida neid maailma eest või visata kohe külma vette? Väga palju küsimusi ja see on alles algus, mis siis saab kui see kõik reaalsuseks muutub? Usun, et kui meie vanemad neist raskustest varem oma lastele räägiks, ei saaks nad iialgi vanavanemateks. Õnneks on mälu aga programmeeritud vaid head minevikust tuvastama ja nii saabki vanem generatsioon ka lapselapsi nautida.

Mina, oma esimese lapsega olen alles teekonna alguses ja eesolev on pisut hirmutav, kuid kohutavalt huvipakkuv ning kindlasti ka väga õpetav. Loodame siis, et mida laps edasi, seda kergemaks läheb... arvatavasti siiski mitte. :D

Kommunikatsiooniteooria IV loeng

Kommunikatsiooni praktilised rakendused

Kommunikatsioon kajastub praktikas erinevatel ametipostidel, kommunikeerimises üldiselt ja ka eetikas. Rääkides kommunikatsiooni seosest mitmesuguste töökohtadega, saame abiks võtta taaskord kommunikatsiooni tasandid. Inimeselt inimesele tasandil kommunikeerivad näiteks personalitöötajad ja õpetajad, kes peavad oskama edasi anda oma mõtteid ja teadmisi. Probleeme sellel tasandil tekitab sõnaline vägivald, millele on viimaste aastate jooksul eriti palju tähelepanu hakatud pöörama. Loodetavasti tehakse seda varsti ka haridustöötajate seas. Organisatsioonilt organisatsioonile tasandil tekib organisatsiooni kommunikatsiooni tasand, mida nimetatakse ka turunduskommunikatsiooniks või kliendikommunikatsiooniks. See on level, kus kommunikeerivad omavahel ka inimesed ja organisatsioonid, et üheskoos kas kasumit suurendada või lihtsalt teineteise pealt teenida. Palju kasutatakse organisatsiooni kommunikatsiooni tasandil meediat.

Kommunikatsiooniga töötavatel inimestel on oluline mõista sõnumiga kaasnevat diskursust. Diskursuse analüüs näitab teksti ees ja taga toimuvat, nt sarkasmi. Sõnumi sisu moodustub diskursusest ja infost, selline tekst on tundlikum ja kindlasti isiklikum. Diskursus võib anda suurema osa infot kui tekst ise. Koolides välditakse diskursust, sest eesmärk on olla informatiivne, kuid seda nippi kasutavad müügiinimesed, kes püüavad oma tooteid emotsiooniga mitte ratsionaalsusega müüa. Asjalikel ametipostidel tuleks aga emotsioon infost eraldada, jääda professionaalseks, kuid hoolivaks ja inimlikuks.

Kommunikatsioon on mittemateriaalne ja käega mittekatsutav ressurss kõigis valdkondades, kus inimesed teevad koostööd või lihtsalt suhtlevad. See ei ole nagu raha, aktsiad, kinnisvara, töötajad, mida näeme ja võime tunda, kuid ta omab sama olulist või isegi teinekord tähtsamat rolli raha ja võimu hankimisel. Inimeste rumal reaalsus on mõelda kui palju on meil finantse ja vara, kuid tegelikult peaksime mõõtma seda, kui palju on meie firmas, organisatsioonis muid väärtusi, nagu näiteks kommunikatsioon, mis nähtamatult võivad meie edukust piirata. Kommunikeerimine võib samamoodi kas raha tekitada või kaotada, kui seda valesti rakendada.

Mittemateriaalne väärtus on ka näiteks sisekliima, mis tekib suhtlemise ja suhtumise kaudu. Organisatsiooni sisest toimimist ei tohi mürgitada inetute sõnade ja halva käitumisega, sest see otseselt mõjutab inimeste tootlikust raha teenida. Tülide kaudu raiskab tööandja raha ja töötaja oma närve ning aega. Kui inimene on konflikt-olukorras, siis kumbki tülitsenud osapooltest ei suuda enam üle 80 protsendi oma tööle pühenduda tol päeval. See dentents võib kesta kuni nädala ning nende inimeste tootlikus, kellel tekkisid probleemid, ei ole sel ajal proportsionaalsed kuludega, mida tööandja kannab. Lisaks võivad töölised oma muredesse kaasata ka teisi osakondi ning firma üleüldine töövõime väheneb. Siinkohal peaks sekkuma suhtekorraldaja, sest suhted tuleks korraldada nii, et tekiks hea töökliima, mitte...

Hea juht teeb valikud, mida tarvis, et organisatsioon toimiks, isegi kui see tähendab pädeva spetsialisti vallandamist. Tuleks eristada inimeste karakterid nende verbaalsest väljendusest. Peab välja selgitama, mis on probleemid või kus kommunikatsiooni sulg ning selle likvideerima. Suurtes firmades on kindlasti tarvis kedagi, kes alaliselt tegeleb kommunikatsiooni ja selle juhtimisega. Kommunikatsioonijuhil on reflektiivne, operatiivne, juhtiv, hariv ja pedagoogiline roll. Ta näitab justkui peeglit organisatsiooni liikmetele ja aitab neil end paradada. Kontrollib kommuniktsiooni voogu, kirjutab pressiteateid ja võtab vastu külalisi, kujundab muljet firmast ja selle töötajatest. Kommunikatsioonijuht peaks olema organisatsiooni otsuste tegemise juures ja andma tagasisidet, kuidas üks või teine muutus mõjutab edasist arengut. Ta prognoosib tagajärgi ja koolitab firma liikmeid ning õpetab neile sotsiaalset vastutust ja tundlikkust- kommunikatsiooni eetikat. Lisaks kujundab arusaama organisatsioonist välismaailma jaoks ja teeb lobitööd.

Igapäevaelus oleme mõjutatud tõest ja valest. Mis on õige või väär, õiglane või mitte? Kas on eetiline valetada, et teist kannatustest päästa või poleks tarvis paratamatust vältida? Mina arvan, et kõike saab teha taktitundega, ükskõik kui delikaatne teema ka poleks. Muidugi tuleks inimesi säästa piinadest, kuid samas ei tasuks neile anda ka lootust, kui asjalood on vältimatud. Meie eetilisust mõjutab kultuuriline tasut ja maailmavaade. Näiteks eestlased on teistsuguse maailmavaatega kui soomlased, sest olime aastakümneid okupeeritud, kuid samas on meie kultuuriline taust väga sarnane. Ühesõnaga kultuur on püsiv, kuid maailmavaade kergemini mõjutatav. Erinevused maailmavaates kajastuvad ka meie ning soomlaste eetikatunnes. Sama kehtib ka väärtuste ja nendest arusaamise kohta. Väärtused on samad paljude inimeste jaoks, kuid tihti on arusaamine neist hoopis erinev. Kindlasti ei tohiks erineda aga firma tõekspidamised töötjate omadest. Lubatud ja lubamatu peaks olema piiritletud ning tööliste jaoks vastuvõetav ja loomulik.

Kuulus Kuues

Riigikontrolör Mihkel Oviiri kõne parimad mõtted

Oviir alustas oma kõne analüüsiga, kas elu Eestis on läinud paremaks või mitte. Ta leidis, et siin ei saa lähtuda puhtalt matemaatikast, vaid peab sobitama arvud ka vastavasse konteksti. Muidugi on viimase 20 aastaga palgad Eestis tõusnud 100 korda, kuid see ei ole isegi mitte lähedal Põhjamaade palkadele. Meid ja muud maailma on tabanud majanduskriis, kuid ei saa öelda, et oleksime lootusetus olukorras, kuid tööd ootab ees veel palju. Oleme edukad siis, kui meie lapsed saavad nautida muretut lapsepõlve ja kui meil on innukalt õppivad noored ning tegusad töötajad ja tööandjad ning vanurid, kes võivad väärikalt vananeda. Need on suured eesmärgid väiksele riigile, kuid mitte utoopilised. Peaksime lähtuma riigi edukuse määramisel neist teguritest mitte aga sellest kui suur on riigivõlg või kas eelarve on tasakaalus. Oluline on, et kodanikel oleks hea elada ning turvaline oma kodumaal eksisteerida. Võlakriisi ajal kiputakse aga üha enam keskenduma vaid statistilistele näitajatele mitte inimestele.

Tuleb selgeks teha, mida on võimalik riigieelarve piires kodanikele pakkuda. Ei tohi elada üle oma võimete. Kindel on aga see, et eestlaste elujärk ei ole täna piisavalt hea, inimeste ostujõud on väike. Kuidas ja millal see kõik laheneb? Mida tuleb selleks teha? Tähtsad küsimused. Mina arvan, et edukaks saab riik tänu oma ettevõtlikele inimestele, toetades uusi ettevõtteid ja innukaid noori, kelle ideed on lennukad ja tulutoovad, on meie riigil lootus väljuda kriisist esimeste seas. Ametnikud võiksid muuta oma suhtumist tavainimestesse ja teenida kodanike, mitte karistada neid suutmatuse eest makse maksta. Muidugi ei tohi asja üle käte lasta, kuid inimlikkus peab säilima.

Millega on meie valitsus sel aastal tegelenud? Näiteks on täna valitsuse suuremad mured see, et riigikantselei ei kinnitanud üht elurorahaprogrammi ja et vanemliku hoolitsuseta laste arv on kasvanud, kuid vaesus ja tööpuudus on justkui kaardilt kadunud. Aruannetes kajastuvad vaid need suunad ja mured, mida valitsus teab end suutvat lahendada, kuid miks võtta endale nii väiksed eesmärgid, kui me vajame suurte lahendamist? Usun, et kriitika on edasiviiv jõud ja kui leiame probleemi, millega esmapilgul justkui ei suuda tegeleda, siis tuleks arutada, miks see nii on, kes on meie vastased, mis on meie taksistused ning liikuda kas või teosammul lahenduste poole.

Tulevase aasta eelarvet nimetatakse uhkete sõnadega majandusliku stabiilsuse ja tööhõive suurendamise eelarveks. Kindlasti on see kõik ka saavutatav, kuid sellegipoolest on eelarves probleemseid kohti. Nimelt riigi tulud tunduvad kahanevat, samas kui kulud suurenevad näiteks tervishoiule massiliselt. Kust võtame raha tulevikus, et fikseeritud kultusi, mis moodustavad kogukulutustest 65%, rahastada. Selliste kuludega toimetulekuks on külmutatud riigi ülalpidamiskulud ja investeeringud riigi omatuludest. Seatakse uued prioriteedid ja säästetakse, sealt, kust võimalik. Selle arvelt aga kannatavad hariduspoliitika ja haldussuutlikkuse probleemide tõttu takerdub eurorahade kasutamine. Haldusvõimekus langeb ja see pidurdab oluliselt riigi arengut.

Euroopa võlakriis mõjutab Eestit väga palju, oleme lubanud Euroopa päästefondidesse maksta 150 miljonit eurot. Lisaks oleme nõustunud ka laene käändama. Kas see on ikka õige samm või astume me niimoodi hoopis mõne teise võlgniku kohale. Kas meie raha kasutatakse fondides tulemuslikult, taaskord raske öelda. Kindlasti peaks omalt poolt esitama organisatsioonidele, kes eesti raha kasutavad, tingimused, et me ei muutuks lüpstavaks lehmaks euroalal.

Peale võlariikide toetamist on suureks eelarve lisakoormuseks ka äriühingute rahaküsimused. Isiklikult arvan, et Eesti Energia ja Estonian Air muidugi võiksid riigilt lisatoetusi saada, kuid kindlasti peaksid kõik erasektori firmad esitama avalikule sektorile detailse plaani rahakasutamisest. Riigil peab olema õigus sekkuda teatud finantsküsimustesse, sest kui ajad on rasked, siis ei saa raha lihtsalt jagada, peab teadma, mida selle eest ka saab. Lisaks peame lootma, et Eesti oma firmad ei taha meid koorida.

Eesti rahvasti vananeb ja väheneb, rändab mujale maailma laiali. Need on suured probleemid, mis tulevikus mängivad tohutult rolli. Täna on töökäte osakaal ühiskonnas kõrgeimal tasemel, kuid aastal 2025 om meil umbes 80 tuhat tööealist inimest vähem kui praegu. See hakkab mõjutama meie tulusid ja kulusid. Sotsiaalkulud kasvavad, kuid majanduse tootlikkus langeb ja pole kvalifitseeritud tööjõudu.

Esimese lülina kodaniku ja riigi vahel tuleks kohalike omavalitsuste ülesanded ja rahaasjad üle vaadata. Peab meelitama ettevõtjaid maale tootma, et seal tekiksid töökohad. Selleks on vaja riigil aga tegeleda valdades maaküsimustega, et kohalikel omavalitsustel oleks võimalik müüa näiteks äriotstarbelisi krunte. Kohalik omavalitsus võidaks endale ja oma elanikele uue tuluteenimisallika ning kindlasti saaksid soiku jäänud vallad uue näo ja teo.

Kõige olulisem tänases Eestis on meelitada tagasi ajud, tehnikud ja ka tavainimesed, kes siia oma pered ja kodud rajaksid. Meil on tulevikus vaja töökäsi ja helgeid päid, kes ei lase Eestile vett niisama peale tõmmata.

Kaisa Einsok HÄK-2

Kommunikatsiooniteooria III loeng

Kommunikatsioon ja dialoog

Kommunikatsiooniteoorias on leivinud kaks lähenemist: realism- mehaaniline ja konstruktivistlik- sotsiaalkonstruktsionistlik. Esimene neist käsitleb kommuniktsiooni kui sõnumi transporti saatjalt vastuvõtjale ja teine usub, et suhtlejad loovad tähendusi ja esineb süsteemsus: sõnumite loomine, neist arusaamine ning see mis juhtub sõnumiga, kui see ringleb.

Maailm, mida tunneme, on maailm, mida ise loome ja ühiskond meie ühine kujutlus.

Sotsiaalne konstruktsionism- on kriitiline suhtumine ideedesse, maailma. See, mida näeme vastab meie tegelikule maailmale. Ajalooline ja kultuurilne spetsiifika- põhjustatud. Mõisted on kunstlikult inimeste poolt valmistatud. Tunnetust toidab sotsiaalne protsess- konstrueerimine on sotsiaalne. Tunnetus ja sotsiaalne tegevus on üksteisega põimunud, iga konstruktsioon toob kaasa mingisuguse tegevuse. Mõtlemise ja tunnetuse eelduseks on keel. Keel on sotsiaalse tegevuse vorm.

Keel ei ole ainult eneseväljenduse vahend. Inimesed konstrueerivad suheldes maailma. Kõne endas on sisekõne, mitte kommunikatsioon. Sõnade abil loome maailma, korrastame seda. Keelega muudame olukordi ja kaardistame situatsioone. Keel ja sõnad loovad uusi tähendusi, nad on väga tähtsad. Keele abil kirjeldame teistele olukordi, kuid ei saa kunagi kindlad olla, et teine inimene saab meie sõnumist aru nii, nagu meie ise. Kõnelemine ja kommunikeerimine on oskused omeette.

Diskursus- viis, kuidas me millestki räägime. Praktika, mis vormib objekte, millest kõneleb.

Michel Foucault- 1926-1984, filosoof ja suur mõtleja. Ta keskendus sellele, et diskursus loob teadmise, mis lähtub tegevusest, millest saame võimu.

Võim on vahend, seda on võimalik saavutada, mõnikord ka mitte. Võim ei ole omadus, mis mõndadel on ja teistel mitte, see on diskursuse efekt. Kui võim on maskeeritud, siis töötab ta hästi, kuid kui võim on arusaadav, siis muutuvad inimesed tõrksaks. Võim asetseb kõigis süsteemides, kõikjal maailmas.

James Carey- 1934- 2006, kommunikatsioon kui transmissioon ja rituaal. Kommuniktsioon on transport saatjalt vastuvõtjale. Püüti suurendada ruumis liikuvate sõnumite ja info transpordi kiirust ja mõju. Laulval häälel lugedes.

Kommunikatsioon on rituaal, see on samamoodi sõnumist arusaamine ja kogukonna loomine.

Kogukond kujuneb kommunikatsioonis. Kommunikatsioon on sümboline protsess, kus luuakse, säilitatakse ja kujundatakse ümber ühist sotsiaalset tegelikkust ja ühtsust.

Konstruktivism. Kommunikatsioon kui süsteem. Isoleeritud objektide asemel vaadeldakse seoseid objektide vahel. Süsteem on tervik, mis koosneb elementidest ja seostest nende vahel. Elementide seos võib olla erinev. Tsirkulaarsed seosed- kõik tuleb tagasi. Positiivne ja negetiivne tagasiside, positiivset häbenetakse enam.

Haken- sünergia. Interatsiooni mudel- uurijad on matemaatikud. Funktsioon, kus z on muutuja, mis muudab funktsiooni. Millalgi süsteem stabiliseerub.

Keeruline lugeda ja kindlasti ka aru saada, aga väga informatiivne.

Neljas postitus

Kommunikeerimine eri rahvaste vahel

Kõnelemine on viis, kuidas enda tundeid ja mõtteid edasi anda. Me kommunikeerime, et suhelda ja mitte vaikuses elada. End võib väljendada vaiksel häälel, karjudes, ka lauldes. Maailmas on palju keeli, mõned juba välja surnud, teised alles tekkimas. Mõnda keelt räägivad miljonid, teist vaid paarkümmend. On inimesi, kes peale oma emakeele oskavad veel teisigi keeli, kuid kahjuks ka neid, kes ei räägi üldse. Kuidas aga suhelda omavahel kui ei osata üksteise keeli.

Üks viis on kehakeel, mida võiks ka universaalseks lugeda, sest selle mõned sümbolid on kõigile arusaadavad. On võimalik esemetele osutada, mõne asja emotsiooni teeseleda. See on seotud suhtleja näitlemisoskusega, kui hästi oskame edasi kanda oma mõtet kehaga. Itaalased on sellel ajal meistrid, nad võivad kõik jutud vaid käte ja näoilmingutega ära rääkida. Suur pluss selle rahvuse puhul on tõsiasi, et nad ei karda suheldes tobedad välja näha ja on väga otsekohesed.

Olulist rolli suhtemisel teise rahvusega mängib ka kultuuriline taust. See, mida üks või teine inimene õigeks ja käsitletavaks peab. Mõned rahvad aktsepteerivad neist erinevaid inimesi, näiteks austraalased, kes ise on segu paljudest eri riikide inimestest, naudivad väga võõramaalsate seltskonda. Kui riikidel endil on aga kanu kitkuda olnud, siis on keeruline ka nende kodanikel ühist meelt leida. Tihti võidakse suhtlemist vältida poliitilistel põhjustel. Näiteks pajud eestlased, kes põhimõtteliselt ei räägi vene keelt Eestis elavate venelastega hoolimata sellest, et nad oskavad nende keelt.

Keeled kuuluvad kõik erinevatesse hõimkondadesse, grupi siseselt võib leida ühiseid sõnu ja grammatika reegeleid. Ka samadesse keelehõimudesse kuuluvatel isikutel on kergem teineteise sõnumit mõista. Näiteks eestlased ja soomlased, kes kuuluvad soome- ugri keskkonda. Kuid ugri allharusse kuulub ka ungari keel, mis väidetavalt pidi väga sarnane olema eesti keelele. Raske uskuda, kuid ungarlased saavad eesti keelest tihti päris hästi aru ja mõnikord ajavad välismaalased meid ka segamini keele tõttu.

Mina usun, et kõige rohkem aitab inimestel kommunikeerides eri rahvustega suhelda avatus. See, et on tahe vastaspoolest aru saada ning edastajal on ka soov end arusaadavaks muuta. Hoolides oma vestluspartnerist ja teievahelisest arutelust, tuleb vormida enda suhtlemisstiili nii, et see oleks mõistetav. Suhtlemisel sama keele esindajaga soovitan sama võtet, sest muidu võib info muutuda ja tuua soovimatuid tagajärgi. Kätte ja näoilmingute lisamises vestlusesse pole ka midagi imelikku või taunitavat, sest see muudab vestluse huvitavamaks ja vürtsikamaks. Mängides hääletooni ja kehakeelega on võimalik luua meeldiv õhustik suhtemiseks, mis muudab tehnika kasutaja nõutud partneriks igal olemisel.  

Kolmas, pisut hilinenud postitus

Wikileaks- uue sõja põhjustaja või demokraatia uuele tasemele viija?

WikiLeaks on rahuvusvaheline veebiorganisatsioon, mis alustas oma tegevust 2007.aastal. Selle eestvedajaks on Julian Assange, kellel on üle maailma palju pooldajaid ja umbes sama palju vaenlasi. Tema tegevus on väga julge, sest enamasti tegeleb WikiLeaks salastatud ja poliitiliste andmete avaldamisega. Neile saadetakse dokumente ning Assange ja tema jüngrid, vabatahtlikud muudavad selle informatsiooni loetavaks tavainimesele ning kindlasti kõmutekitavaks. Assange on loonud justkui uue kommunikatsiooniharu, mis on ohtlikum ja laastavam kui tavaline ajakirjandus. Tema tegevus võib viia sõjani ja tõenäoliselt on see ohtlik ka uudiste allikatele ja Assangele endale. Paljud kolmanda maailma riigid ning USA, kellest on enim artikkleid lekkinud Interneti keskkonda, ei kiida heaks sellist info vaba kulgu kodanikeni. Nad leiavad, et Assange ise on terrorismi õhutav ja omakasupüüdlik ega usu mehe välja öeldud sõnadesse, et ta üritab vaid demokraatiat järgmisele tasemele viia.

5.aprillil 2010 avalikustas WikiLeaks USA sõjaväe helikopterist filmitud video Bagdadi õhurünnakust, mille lekitajaks WikiLeaksile oli USA 22-aastane sõdur. Filmilindilt on näha, kus helikopter teeb oma tavapärast luurelendu Bagdadi kohal ning märgatakse kahte suuremate kottidega meest, kes tänaval liikudes kõnetavad kohalikke. USA sõjavälased kopteris paluvad kohe luba tule avamiseks ning selle nad ka saavad. Järgneb tuli automaatidest kuni kõik tänaval olijad on surnud. Ameeriklased tiirutavd veel pisut linna kohal ja näevad, kuidas keegi on siiski ellu jäänud ja roomab tänaval. Kannatanu lähedal peatub kaubik, kes tahab aidata haavatut, kuid taaskord paluvad sõdrurid tuleavamiseks luba ja järgnevad kuulid. Hiljem selgub, et kottidega mehed olid ajakirjanikud, kellel oli kaasas kaamera ning kes tahtsid vaid kohalikelt intervijuud. Kaubikujuht oli vaid mees, kes viis hommikul oma lapsi kooli ja soovis hädasolijat aidata. Õnneks lapsed autos jäid ellu, kuid kõik tesed süütud, tapeti. Mis on aga eriti taunimist väärt, on tõsiasi, et selle meeletu veresauna ajal, kui ameeriklased tulistasid täiesti tavalisi inimesi, tundus see olevat sõdurite jaoks meeldiv ja mänguline. Lindilt kostuvad kommentaarid ja vestlused annavad tunnistust, et end rahutagajateks nimetavad sõdrurid käitusid kui timukad ja ei hoolinud Bagdadi inimestest karvavõrdki. Nad tegutsesid kui noored poisid arvutis sõjamänge mängides, laastavalt ja mitte kedagi ellu jättes.

Lisaks on Wikileaks avaldanud palju materjale ka kolmanda maailma riikide ja arengumaade kohta. Enamasti käsitlevad need kas inimsusevastaseid kuritegusid või rahapettusi. Näiteks levisid andmed, et Keenia president on riigikassast endale kantinud meeletuid summasid samal ajal kui enamus tema riigist on näljasurmast sammu kaugusel. Mõnedes Aafrika riikides tegutsevad politsei kõrval tapasalgud, et protestijaid maha suruda. Neil on luba kõik, kes ette jäävad maha lasta. Müüakse lapsi, naisi ja teisitimõtlejad kõrvaldatakse. Paljud riigid Ladina- Ameerikas ja Indoneesias saavad enamuse oma riigikassas olevast rahast uimastite müügist.

Need on vaid mõned infolekked, mida Wikileaks on paljastanud. Usun, et säärased kuriteod, mis väidetavalt toimuvad demokraatiat au sees hoidvates riikides, oleks patt mitte avaldada, kuid samas tean, et need probleemid ei kao avalikkuse ette jõudes. Aafrika ja Ladina- Ameerika ning paljud teised madala SKP-ga riigid, on sajandeid nii oma elu elanud ja vaevalt see Euroopa või USA sunnil niipea muutub. Küll aga on võimalik kommunikatsioonikanalite abil Euroopat ja USA mõjutada, sest nende väärtegude ulatus on ületanud nende rahvusriikide piirid ja tihti palju jõulisemad ning silmakirjalikumad. Näiteks on USA tunginud erinevatesse riikidesse ettekäändega, et aitab taastada, luua demokraatiat või rahu tagada. See kõik ei vasta enamasti tõele, minnakse ikkagi kasu saama, on need siis teemantid või kuld, nafta. Alati on motiveerivaks teguriks hoopis midagi muud.

WikiLeaksi tegevus on tänuväärt, sest nagu me ajaloost teame, siis ei ole alati asjad nii nagu olevikus tundub. WikiLeaks loob uusi teadmisi tavakodanikele ja teeb justkui suurpuhastust riigimeeste seast, sest kõik, kes on endast jälgi maha jätnud, paljastatakse ning ainult väärikad poliitikud jäävad. Ohte sellise avalikustamise tõttu ilmneb muidugi ka, sest need, kellega WikiLeaks võitleb, on väga mõjuvõimsad. Suurim vaenlane on hetkel kindlasti USA, sest riigi välisoperatsioonid ja luuretööd ei ole alati õiglased ja sooritatud neil põhjustel, mida tavakodanikele räägitakse. WikiLeaksi ootavad ees suured katsumused, sest juba ilmnevad mõrad ka seestpoolt ja vastuseis suurriiidele on ääretult raske ning verine.

Kommunikatsiooniteooria II loeng

Kommunikatsioon ja kultuur

Kultuur on kommete kogum, mille on omaks võtnud ühiskonnaliikmed. Kommunikatsioon ja kultuur on omavahel väga tugevasti seotud, sest see, kuidas kommunikeerime tuleneb meie tasutast, kultuuriruumist. Kultuur on kõikjal meie ümber ja sama on ka kommunikatsiooniga, võib öelda, et nad võrduvad lausa teineteisega.

2011. aasta peaks olema erakordselt kultuurikas Tallinnale, kuna Eesti pealinn on hetkel ka Euroopa kultuuripealinnaks. Mida see aga tähendab eestlasele, kas oleme muutunud nende ürituste ja selle tiitli tasustal kultuursemaks? Mina arvan, et mitte, sest põline eestlane on siiski tööloom ja kõike, mida pakutakse meie hingele ja vaimule, on raske omaks võtta, suuri kohustusi aga mitte kunagi. Turiste kohtame kindlasti tänavatel rohkem, kuid olles kinni oma argielus pole aega neidki uudistada. Kultuuri tarbime täpselt nii palju või nii vähe kui varemgi ja kappame oma igapäeva asju ajades ringi. Samas ei tahaks nuriseda kultuuripealinna ürituste korraldajate kallal. On välja töötatud palju huvitavaid tooteid, üritustesarju ja linn näeb natuke isegi puhtam välja.

Inimestel on kombeks hoida lahus kommunikatsiooni ja kultuuri, ei moodustata tervikut. Arvatakse, et need osad ei vajagi ühendamist, kuid tegelikult väljendame me ka oma kultuuri läbi kommunikatsiooni ja kommunikeerime kas kultuurselt või mitte. See, kuidas me suhtleme teineteisega ja see, milline on Tallinn, on tegelikult meie väljendusviisid. Kui tänavad on ikka auklikud, on tegu kultuuritusega, sest kui pole võimalik ilma autot rikkumata punktist A punkti B liikuda, siis järelikult ei austa linnaisad meid ega meie vara. Õnneks on vähemalt viimastel aastatel paranenud liikluskultuur. Sõidukijuhid ei ole enam individualistid, nad näevad ja kuulevad ning arvestavad kaasliiklejatega.

Kommunikatsiooni kaudu sünnivad tähendused. Kuidas end väljendada on tähtsaim küsimus. Näiteks ametnikud kommunikeerivad tihti ametnike keeles, mis on lihtrahvale keeruline mõista. Meedia ja kodanikud saavad valesti aru ja sellega kaasneb ühiskonna meelepaha. Seljuhul töötavad tähendused sõnumilekitaja vastu. Edastaja on see, kes vastutab info kvaliteedi ja arusaadavuse eest. Tuleb leida tasakaal uudise rääkija ja kuulaja vahel. Muidugi on vahel ka vastuvõtja süüdi. Näiteks ajakirjanikud, kes mõne uudise tõttu väga emotsionaalseks muutuvad ega suuda enam adekvaatselt mõelda ja sünnib valesti tõlgendatud, ebaprofesionaalne artikkel. Jällegi on oluline tasakaalupunkt leida, et skandaale ei tekiks.

Eesti kultuuriline taust on suuresti mõjutatud ka NSVL-i ajast, siis kui uudised olid range tsensuuri all ja üritati üldiselt oma eraelu varjata, et mitte pahandustesse sattuda. Negatiivsest ei räägitud üldse, mõned head uudised olid kajastamist väärt. See on jätnud jälje ka eestlastesse, kes alles nüüd viimase kümne aasta jooksul on järjest enam hakanud õppima halbade sõnumite edastamist ja ajakirjanikud oskavad juba ka tasakaalustada oma artikklit ja tõde.

Tõlgendused on kinni kontekstis. Selleks, et mitte valesti teemast aru saada, tuleks kursis olla ka taustainfoga. Inimesed tavaliselt ei suuda vaid sõnadega oma teavet edasi anda, hea võte on neile kõike näidata, nuusutada ja katsuda anda, et tekiks ehe kujutlus asjast ja õiged tähendused. Õnneks on meedimälu lühike nii et kui midagi ka untsu läheb, siis varsti on see unustastatud, kuigi maine võib püsivalt kahjustatud jääda. Seega ajakirjanikul on tähtis roll olla ühiskonna valvekordnik. Meeles peab pidama, et kommunikatsioonimaailmas on ohtlik inimene, kes ei oska end väljendada, mitte loll.

Info peab olema kättesaadav ja aus ning võim jääb sellele, kes levitab uudist. Kommunikatsioonile peab avatud olema, sest kõik me oleme süsteemid, kus peab toimuma nii-öelda verevahetus. Kui süsteemid sulguvad käivitub enesehävitus. See on elava süsteemi teooria, mille heaks näiteks on NSVL, mis oli suletud sisenditele ja väljunditele raudse eesriide tõttu. NSVL lagunes, sest ei toimunud vaba kommuniktsioonikulgu, info ei liikunud. Peab toimuma sõnumitevahetus ja oluline on olla avatud, mõistetav ning muutumisvõimeline.

Kaisa Einsok HÄK-2

Kommunikatsiooniteooria I loeng

Kommunikatsiooniteooria esimene loeng

Kommunikatsiooni suudavad inimesed teostada automaatselt, mõtlemata. See on peatumatu vool informatsiooni, mida me kõik tarbime, edastame ning vastu võtame. Teabeks võib olla uudis maailmast või mõni lihtlabane juhtumine koolisööklas. Edastajad ja tarbijad on rahvusvahelised organisatsioonid, inimesed või ka arvutid meie laual. Massilist infotungi, mis meie elusid täidab, on võimatu kontrollida või peatada. Muidugi eksisteerib sellise intensiivse kommunikatsiooni kõrval ka planeeritud vorm, mida enamasti kasutatakse siiski ilme, imago loomiseks endast ja oma firmadest, kuid enamus kommunikatsioonist on loomulikult ja sunnita looklev vool teavet.

Esimene paradoks kogu kommunikatsioonivoolu olemuses on selle alatine täis olek. Kanalid, mis edastavad uudiseid, pole kunagi infovaesed või tühjad. Teavet leiame kommunikatsiooni kõigilt tasanditelt, alates inimestest ja nende igapäevastest uudistest kuni lõpetades riigide salaste infokaustadega. Iga sekund, minut ja tund vahetuvad kommunikatsioonivoolu ummistavad tegurid. Maailm muutub kiiresti ja keegi alati lisab infot, isegi kui vaikitakse arutelu asemel. Täidetakse tühimik ja see ei pruugi olla see, mida tegelikult taheti öelda. „Ei kommentaari“ on hea näide sellest, kuidas vaikus pole parim lahendus kommunikatsioonis.

Kommunikatsiooni tagajärjel tekivad suhted ja tähendused, mis on kommunikatsiooni teiseks paradoksiks. Valetähenduste vältimiseks peame õppima suhtlema, sest pääsu kommunikatsiooni eest ei ole. Kui otsustame midagi öelda, tuleb meil see sõnum muuta ühetähenduslikuks ja mõistetavaks. Vaikides anname teistele õiguse enese eest kõneleda, mis võib aga kujuneda palju kehvemaks variandiks. Vaikimine pole kommunikatsioonis kuld, sest kõik, mis tundub nagu lihtne väljapääs, on siin vallas hoopis valesti mõistetud info.

Kolmas paradoks peidab endas tõde, et kommunikatsioon ei peatu iial. Kui soovid olla edukas, on vaja hallata seda süsteemi seitse päeva nädalas. Vaikuse tekkides täidab keegi teine tühimiku uudisega, mis ei pruugi sinu huve esindada. Kuidas aga kontrollida edukalt kommunikatsioonimasinat? See ei ole kerge töö, iga sõna peab olema täpselt järele kontrollitud ja suunatud õigele inimesele. Kommunikatsioonis peaks info edastaja olema kui maskeeruja, kes kasutab õigeid sõnu õigete inimestega, kuid vale maski ette panek võib olla katastroofiliste tagajärgedega.

Paraku on inimesed väga erinevad ja ka nende vestlusstiilid mitmesugused, mis tekitab kommunikatsiooni arusaamise paradoksi. Esineb tõlgendamise probleem, kui sõnum formuleeritakse valesti. Sõnumisaatja edastab informatsiooni, millest saaja ei saa aru või mõistab teisti. Kui uudis jääb ebaselgeks, siis järelikult teeb edastaja midagi valesti. Teavet kiputakse tihti vormima ebaselgeks riigiasutuste ja ametnike poolt. Targad pead usuvad, et mida rohkem keerulisi sõnu ja raskesti mõistetavaid lauseid nad kokku kirjutavad, seda targemana nad tunduvad. Tegelikult näitab selline teguviis hoopis lugupidamatust oma vestluskaaslase suhtes ja hoolimatust. Hoolimine on märksõna, mis tänapäeva kommunikatsioonis defitsiitseks on muutunud. Tuleks rohkem arvestada ja mõistlik olla vestlemiskunsti viljeledes. Peame ületame barjääre eri valdkonna inimeste vahel, formuleerides neile mõeldud informatsiooni arusaadavaks.

Komminikatsioonis on alanud uus ajastu- võrguajastu ning toimub Interneti võidukäik. Nii nagu ajaloos varemgi on kardetud uusi teooriad, olid mõned vanameelsed inimesed ka Interneti vastu. Kõik uudne esindab juu teatavat riski ja mingit muutust ühiskonnaelus ning täiustunud on ka kommunikatsioon koos ühiskonna trendidega. Leian, et innovaatilisus ja edasipürgimine tehnika valdkonnas on kindlasti edu aluseks, kuid olles samuti pisut enam konservatiivsema ellusuhtumisega, pelgan seda teabemahtu ja kõigi teenuste kättesaadavust, mida arvutiekraanidelt leiab. Usun, et kõik inimesed ei ole piisavalt vastutustundlikud sukeldumaks Interneti maailma. Mõned veebilehed peaksid olema ala-ealistele kas keelatud või lubatud vaid listidesse kuuluvatele isikutele. ID-kaart võiks olla see, mille vahendusel inimesed võtavad vastutuse käidavatel saitidel.

Neljas paradoks on minu arvates kõige huvitavam, sest see on hästi märgatav meie igapäevaeludes. Nimelt on selle sisuks, et kommunikatsioonivoogu mõjutavad sotsiaalsed, majanduslikud, kultuurilised ja poliitlised tegurid ning kontekst. Milline on ühiskond, organisatsioon, inimesed, kus kommunikatsiooniprotsess toimub ning kuidas nad omavahel suhestuvad. Kui palju näeme erinevusi või on nad peidetud ridade vahele. Erinevused ilmevad nii riietuses kui ka tõekspidamistes. Teistsugustega siiski suheldakse distantsilt. Näiteks võime tuua islamiusulised ja kristlased, kelle omavahelised suhted on eriti pingestunud 11. septembri sündmuste tõttu USA-s, kuigi alati on nende mõistmine ja kommunikatsioon olnud keeruline ideoloogilistel põhjustel. Oleme stereotüüpides kinni ja see pärsib ka suhtlust ning tekitab konflikte. Näiteks eestlaste ja venelaste ajalooline taust on suureks takistuseks omavaheliste suhete parandamisel.

Nii nagu eri riikides on omad kombed, on ka Interneti maastikul omad reeglid ja tavad. Probleem seisneb aga selles, et kõik ei pruugu tahta end kohandada ja neid kombeid omaks võtta. Kas juhime kommunikatsiooniprotsessi või allume juhuslikkusele?! Tuleb arvestada, et võrgumaailmas on võim ümberpaigutunud, see ei asu enam hierarhiatipus, vaid on võrgustikes. Tuleb valida, millised on meie eneseväljendamise võimalused. Lisaks saavad kõik vabalt informatsiooni edastada ja tarbida, keelajaid ei ole. Siinkohal langeb aga internetikasutajale suur vastutus oma tegevuse eest. Negetiivne on tõsiasi, et kui vabadust realiseeritakse võrgustikes hulgaliselt, siis vastutust ei taheta võtta, see on kommunikatsioonikultuuri suur puudus.

Viies paradoks on tulevikku suunatud ja väidab, et me ei tea, mis meid ees ootab. Ennustada kommunikatsiooni järgmisi etappe on väga raske, kuid kui vaadata tagasi tõdeme, et Eesti meediaelu on selgelt mõjutatud nõukogude aegsetest tavadest. Näiteks figureeritakse tihti televisoonis ja raadios, et mitte jääda tähelepanuta. Kui sind ei ole meedias või sinust ei räägida, pole sind justkui olemas. See on kasvatus, mis juurdus Eestis NSVL-i päevil.

Kommunikatsioon rikastab meie elusid infovoolu ja uudsete teadetega, kuid samuti levib seal soovimatut teavet. Kommuniktsioonivoolu ei taksita keegi ning kui mõni asjaosaline otsustab vaikida, siis täidetakse tema tühimik kiirelt. Kommunikatsiooniprotsess on jõudnud uude ajastusse, ta on sisenenud Interneti ja võrgumaailma. Seoses suure osa elu kandumisega Internetti, on see avanud ka inimestele uued teed ja võimalused, andnud vabadusi, millest nõukogude ajal unistadagi ei osatud, kuid tihti ei taheta võtta vastutust oma sõnade eest. Võim ei ole koondunud enam hierarhiasüsteemide alusel tippu, vaid asub kõigi käes, kes on võrgustikes ja end väljendavad. Keelajaid ei ole, kuid peaksime ise olema piisavalt julged, et võtta vastutus võimu eest, mida nüüdisaja maailm meile nii kergekäeliselt jagab.

Kaisa Einsok HÄK-2