Oviir alustas oma kõne analüüsiga, kas elu Eestis on läinud paremaks või mitte. Ta leidis, et siin ei saa lähtuda puhtalt matemaatikast, vaid peab sobitama arvud ka vastavasse konteksti. Muidugi on viimase 20 aastaga palgad Eestis tõusnud 100 korda, kuid see ei ole isegi mitte lähedal Põhjamaade palkadele. Meid ja muud maailma on tabanud majanduskriis, kuid ei saa öelda, et oleksime lootusetus olukorras, kuid tööd ootab ees veel palju. Oleme edukad siis, kui meie lapsed saavad nautida muretut lapsepõlve ja kui meil on innukalt õppivad noored ning tegusad töötajad ja tööandjad ning vanurid, kes võivad väärikalt vananeda. Need on suured eesmärgid väiksele riigile, kuid mitte utoopilised. Peaksime lähtuma riigi edukuse määramisel neist teguritest mitte aga sellest kui suur on riigivõlg või kas eelarve on tasakaalus. Oluline on, et kodanikel oleks hea elada ning turvaline oma kodumaal eksisteerida. Võlakriisi ajal kiputakse aga üha enam keskenduma vaid statistilistele näitajatele mitte inimestele.
Tuleb selgeks teha, mida on võimalik riigieelarve piires kodanikele pakkuda. Ei tohi elada üle oma võimete. Kindel on aga see, et eestlaste elujärk ei ole täna piisavalt hea, inimeste ostujõud on väike. Kuidas ja millal see kõik laheneb? Mida tuleb selleks teha? Tähtsad küsimused. Mina arvan, et edukaks saab riik tänu oma ettevõtlikele inimestele, toetades uusi ettevõtteid ja innukaid noori, kelle ideed on lennukad ja tulutoovad, on meie riigil lootus väljuda kriisist esimeste seas. Ametnikud võiksid muuta oma suhtumist tavainimestesse ja teenida kodanike, mitte karistada neid suutmatuse eest makse maksta. Muidugi ei tohi asja üle käte lasta, kuid inimlikkus peab säilima.
Millega on meie valitsus sel aastal tegelenud? Näiteks on täna valitsuse suuremad mured see, et riigikantselei ei kinnitanud üht elurorahaprogrammi ja et vanemliku hoolitsuseta laste arv on kasvanud, kuid vaesus ja tööpuudus on justkui kaardilt kadunud. Aruannetes kajastuvad vaid need suunad ja mured, mida valitsus teab end suutvat lahendada, kuid miks võtta endale nii väiksed eesmärgid, kui me vajame suurte lahendamist? Usun, et kriitika on edasiviiv jõud ja kui leiame probleemi, millega esmapilgul justkui ei suuda tegeleda, siis tuleks arutada, miks see nii on, kes on meie vastased, mis on meie taksistused ning liikuda kas või teosammul lahenduste poole.
Tulevase aasta eelarvet nimetatakse uhkete sõnadega majandusliku stabiilsuse ja tööhõive suurendamise eelarveks. Kindlasti on see kõik ka saavutatav, kuid sellegipoolest on eelarves probleemseid kohti. Nimelt riigi tulud tunduvad kahanevat, samas kui kulud suurenevad näiteks tervishoiule massiliselt. Kust võtame raha tulevikus, et fikseeritud kultusi, mis moodustavad kogukulutustest 65%, rahastada. Selliste kuludega toimetulekuks on külmutatud riigi ülalpidamiskulud ja investeeringud riigi omatuludest. Seatakse uued prioriteedid ja säästetakse, sealt, kust võimalik. Selle arvelt aga kannatavad hariduspoliitika ja haldussuutlikkuse probleemide tõttu takerdub eurorahade kasutamine. Haldusvõimekus langeb ja see pidurdab oluliselt riigi arengut.
Euroopa võlakriis mõjutab Eestit väga palju, oleme lubanud Euroopa päästefondidesse maksta 150 miljonit eurot. Lisaks oleme nõustunud ka laene käändama. Kas see on ikka õige samm või astume me niimoodi hoopis mõne teise võlgniku kohale. Kas meie raha kasutatakse fondides tulemuslikult, taaskord raske öelda. Kindlasti peaks omalt poolt esitama organisatsioonidele, kes eesti raha kasutavad, tingimused, et me ei muutuks lüpstavaks lehmaks euroalal.
Peale võlariikide toetamist on suureks eelarve lisakoormuseks ka äriühingute rahaküsimused. Isiklikult arvan, et Eesti Energia ja Estonian Air muidugi võiksid riigilt lisatoetusi saada, kuid kindlasti peaksid kõik erasektori firmad esitama avalikule sektorile detailse plaani rahakasutamisest. Riigil peab olema õigus sekkuda teatud finantsküsimustesse, sest kui ajad on rasked, siis ei saa raha lihtsalt jagada, peab teadma, mida selle eest ka saab. Lisaks peame lootma, et Eesti oma firmad ei taha meid koorida.
Eesti rahvasti vananeb ja väheneb, rändab mujale maailma laiali. Need on suured probleemid, mis tulevikus mängivad tohutult rolli. Täna on töökäte osakaal ühiskonnas kõrgeimal tasemel, kuid aastal 2025 om meil umbes 80 tuhat tööealist inimest vähem kui praegu. See hakkab mõjutama meie tulusid ja kulusid. Sotsiaalkulud kasvavad, kuid majanduse tootlikkus langeb ja pole kvalifitseeritud tööjõudu.
Esimese lülina kodaniku ja riigi vahel tuleks kohalike omavalitsuste ülesanded ja rahaasjad üle vaadata. Peab meelitama ettevõtjaid maale tootma, et seal tekiksid töökohad. Selleks on vaja riigil aga tegeleda valdades maaküsimustega, et kohalikel omavalitsustel oleks võimalik müüa näiteks äriotstarbelisi krunte. Kohalik omavalitsus võidaks endale ja oma elanikele uue tuluteenimisallika ning kindlasti saaksid soiku jäänud vallad uue näo ja teo.
Kõige olulisem tänases Eestis on meelitada tagasi ajud, tehnikud ja ka tavainimesed, kes siia oma pered ja kodud rajaksid. Meil on tulevikus vaja töökäsi ja helgeid päid, kes ei lase Eestile vett niisama peale tõmmata.
Kaisa Einsok HÄK-2 
No comments:
Post a Comment